Hea sõber Alar, käisin täna Haapsalus ja võtsin teekonna su hauale ette uuesti. See kõik oli paras dejavu.. ma olen seda korra või paar teinud ennegi aga no kurat ei mäleta millal. Võis olla 2001+ ja võimalik, et millaski 2008+. Kõik see kaardi uurimine, veebist pildi vaatamine (haudade kodulehtl) tundus tuttav. Kogu teekond, otsisin välimisest äärest kuniks jälle taaskord oli kivi mul otse nina ees. Puu su haual on suureks kasvanud, plats hooldatud. Seda puud ma ei mäleta, seega peaab olema viimasest korrast üle 10 aasta möödas olema. Aeg lendab kiirelt mu sõber. Vaikselt panen kuklas kokku oma järgmisi kirju sulle mu sõber. See kõik võtab aega, kuna nii palju aastaid on mööda läinud ja kõike seda, mida sinuga jagada tahaks on väga palju. Sõitsin Tallinna tagasi mööda Vana-Haapsalu maanteed, mäletan, et sul elas keegi Risti ja selle maantee vahel ja aeg-ajalt käisid sa seal. Kas võis olla vanaema või onu või tädi vms. Mingeid seiklusi kumaks kuskilt ajusopist läbi. ...
Postitused
Esimene kiri
- Lingi hankimine
- X
- E-post
- Muud rakendused
Hea Alar, meie viimasest suhtlemisest on möödas kaua... liiga kaua, 4 aasta pärast saab sellest 30 aastat. Jah.. me olime noored.. ja me olime kuulikindlad.. sina veel kuulikindlam kui mina.., oli ju jutt, et piduse peaga ujuma ei lähe. Olime seda ju arutanud.. arvatavasti nende koledate surmade pärast 90ndatel mis juhtusid just täpselt selle pärast. Oli ju vaikiv kokkulepe... Sa ei olnud kuulikindlam kui mina.. ohh sõber.. juu siis pidi nii minema. Ma ei tea kellega sa koos olid ja kuidas sa sinna Viitna järve äärde sattusid ja arvasid, et on mõistllik ujuma minna. Seda kõike sain hiljem teada. Kust te tulite ja kuhu te läksite.. teised läksid, sina jäid. Tabasin just täna end mõttelt, et kui kalmisturegistrit vaadata siis on su surma ja matuste kuupäeva vahel üle kuu. Miks nii ? Välja mõtlesin vist.. järv su võttis ja kohe tagasi ei andnud. See tunduks kõige loogilisem lahendus. Sügavad veekogud kipuvad nii tegema. Kur...
Lõpp
- Lingi hankimine
- X
- E-post
- Muud rakendused
Mäletan seda hetke .. pidi olema siis juuni 1999 aastal.. äkki oli.. või juuli.. olin Pärnus ja ootasin Taavi juurde sõitmiseks Kaansoo bussi. Arvatavasti olin tulnud Tallinnast, mitte Haapsalust (kuna ma seal olles oleks teadnud asjade käigust) või lausa Järvamaalt tolleaegse pruudi juurest. Seda ma ei mäleta. Mingil põhjusel polnud ma Alariga pikemalt suhelnud. Olin vist talle sõnumeid saatnud aga oli olnud vaikus ja aega parajaks tehes bussi oodates otsustasin talle helistada. Kutsub.. kutsub...kutsub.. ja siis naishääl toru otsas.. küisin Alarit ja hääl vastas nutma puhkedes... Alarit..enam ei ole.... Maailm jäi seisma.. kõne lõppes enne kui jõudsin üldse reageerida või üldse sain aru mis juhtus.. ma ei mäleta kas see oli ta ema või õde. Pigem vist õde (ma mäletaks, et tal oli õde). Suvine Pärnu bussijaam parkla.. mina.. maailm seisab.. mida? Mis? Ahh... persse küll... kõik oli ju nii chill olnud... elu ilus.. olime mõlemad äsja saanud vanemaks.... mina 17 ja tema 18.. ja sii...
Algus.....
- Lingi hankimine
- X
- E-post
- Muud rakendused
Algus.... Pühendan selle blogi/kirjakogu oma heale sõbrale Alar Liivlaiule, kelle elutee jäi kahjuks lühikeseks. Ta sai vaevalt 18 ning loetud nädalad peale sünnipäeva lõppes tema maine teekond. Ma pole tema peale väga pikki aastaid mõelnud.. ta on olnud kuskil mu ajusopis alati olemas ja olen teda aeg-ajalt omakeskis meenutanud, kuid viivuks vaid. Kohtusin hiljuti klassivend Elvisega Haapsalu aegadest ja tulid jutuks Georg Kubu surm aastal 1991 ning ka Alari lahkumine 1999 aastal. Peale seda on mind see teema kummitama hakanud. Ma ei tea miks. Lihtsalt kuidagi.. on tekkinud soov, et kui saaksin temaga täna, olles 43 aasta vanune vahetada mõtteid nagu vana sõbraga kellega pole ammu kohtunud. Kõige lihtsam viis selleks ongi kirjutamine... ehk siis kirjad heale sõbrale Alarile. Ma ei oska öelda kui pikk see kõik olema saab aga tunnen, et pean kuskilt alustama. Eks alustan lõpust. Ma ei mäleta aga Alaril oli vist õde? ja tollane t...