Lõpp

 

Mäletan seda hetke .. pidi olema siis juuni 1999 aastal.. äkki oli.. või juuli.. olin Pärnus ja ootasin Taavi juurde sõitmiseks Kaansoo bussi. Arvatavasti olin tulnud Tallinnast, mitte Haapsalust (kuna ma seal olles oleks teadnud asjade käigust) või lausa Järvamaalt tolleaegse pruudi juurest. Seda ma ei mäleta. Mingil põhjusel polnud ma Alariga pikemalt suhelnud. Olin vist talle sõnumeid saatnud aga oli olnud vaikus ja aega parajaks tehes bussi oodates otsustasin talle helistada. Kutsub.. kutsub...kutsub.. ja siis naishääl toru otsas.. küisin Alarit ja hääl vastas nutma puhkedes... Alarit..enam ei ole....

Maailm jäi seisma.. kõne lõppes enne kui jõudsin üldse reageerida või üldse sain aru mis juhtus.. ma ei mäleta kas see oli ta ema või õde. Pigem vist õde (ma mäletaks, et tal oli õde). Suvine Pärnu bussijaam parkla.. mina.. maailm seisab.. mida? Mis? Ahh... persse küll... kõik oli ju nii chill olnud... elu ilus.. olime mõlemad äsja saanud vanemaks.... mina 17 ja tema 18.. ja siis.. KÕIK!

Ma väga palju rohkem detaile kahjuks sellest ei mäleta. Kuidas ja kellelt ma lisinfot sain.. aga sain teada, et oli ära uppunud Viitna järve ja vist ka selleks hetkeks ka maha maetud??? (selles ma kindel pole, aeg on teinud oma töö mälestuses). Korralikult suur šokk. Haapsallu sattudes käisin tema värskel haual ära.

Oli kurat ju vaikiv kokkulepe, et ei lähe joogise peaga ujuma. Meie teismeeas oli Haapsalu kandis mitu karmi õnnetust just täpselt selle pärast, et noored kotkat veidi napsise peaga ujuma läksid, kes uppus ja kes jäi eluks ajaks ratastooli Kuidagi olime seda arutanud ja oli selline vaikiv kokkulepe meil. Mul on üks poolpidune pildialbum kus just praegu 2025 aastal on mul 2 pilti temast. Üks koos Eveliniga Tšaikovski pingil (pakun, et 98 aaastal?) ja teine kus Alar, Evelin ja hea sõber Marko kuskil suvila õues. Kus ja mis, seda ma ei tea. Aeg umbes äkki sama. Kuidagi mäletan seda Tšaikovski pildi pildi tegemist. Kuskil võiks olemas olla ka mingi pilt me kolmekesi vms. Kindel pole. Need pildid äkki sai minu ema kaameraga tehtud ja ilmutatud mitme koopiana. Aga aitab heitamisest. Võtan ette oma mõtted talle, täna pea 30 aastat peale tema surma. Mõtted, mälestused.. 

PS. Kui keegi loeb seda kes tundis teda siis esimeses postituses on emaili aadress olemas kenasti. Võta ühendust.